Võib öelda, et munadepühad veetsime me Jassuga haiged olles. Temal tõusis palavik reedel, aga kuna ta ise oli asjalik, siis otsustasime ikkagi vanematega linnast välja sõprade juurde sõita. Tambet oli ka sel nädalavahetusel Rajul tööl ja üldse ei tahtnud kahekesi koju jääda. Õnneks Jassu oli küll veidi viril, aga muidu igati asjalik ja järgmiseks hommikuks oli palavik kadunud ja rõõmurull tagasi. Täiesti eksprompt tulid mulle laupäeval külla ka parimad sõbrannad, kellega me kõik neljakesi suhteliselt harva kokku juhtume, kuna kõik elavad erinevates kohtades. Niisiis oli meil mõnus pläkutamise õhtu. Ja tegelikult veel pühapäevalgi oli mul jumala okei olla, nii et jõudsin Jassule jopet otsimas käia isegi. Aga esmaspäeval ärgates tundsin kohe, et midagi on mäda. Pärast mõningaid kõhugripile omaste “toredate” sümptomite ilmnemist, sain aru, et asi on päris halb. Mul oli üks käik veel kokku lepitud, mida ei saanud ära jätta, seega palusin Tambeti töölt koju, kuni ema ta õhtul välja vahetas. Ilma nendeta ma oleks surnud ausalt. Ma ei jaksanud käiagi, ei kujuta ette mis ma päev otsa üksi Jassuga teinud oleksin. Õhtul tõusis mul veel kõrge palavik ka ja enesetunne oli eriti halb, aga õnneks tänaseks on see unustatud. Tagantjärgi arvan, et Jassul oli see sama asi, kuna tal ka see kaka värk päris tavapärane ei olnud. Täna oli küll veidi hõre olla, aga jaksasin ikka Jassuga tegeleda ja enesetunne läks aina paremaks. Jube kahju on ainult sellest, et Jassu minu pärast sooja ilmaga õue ei ole saanud mitu päeva. Ja täna oli meil veel tittede piknik ka plaanis, mis meie jaoks ära jäi. Aga õnneks on need alles esimesed soojad ilmad, mida loodetavasti jätkub terveks suveks, nii et tuleb teisigi üritusi, kus osaleda saame.
Munadepühast veel nii palju, et peale oma noorukiiga, kus mind munade värvimine enam ei huvitanud, on see püha minu jaoks suhteliselt ebaoluliseks muutunud. Ilmselt hakkab see nüüd jälle muutuma, sest väikese lapsega on ikka tore ju mune värvida ja koksida ning tuba kaunistada. Ja kuigi mul ei olnud see aasta plaanis mune üldse värvida, siis pühapäeval tuli isu jälle munamajoneesi teha(meie viimase aja lemmiksnäkk) ja mõtlesin siis juba vähe kirevamad munad keeta. Ütleme nii, et andis tunda, et ma ammu mune värvinud pole ja pean veel erinevaid nippe õppima. Koksida ma aga oskan, sest võitsin Tambetit 3:1 😀 Mõned pildid suutsin ka teha, aga ärge muretsege, need ei ole kõugripis minust..
Mu karu sai esimest korda muru katsuda, aga ainult korraks, sest maa on ju veel külm ja sinililled mürgised.
Pitsilised munad
Väike jänks. Küll oli hea, kui ta ei osanud veel mütse ja prille ja asju ära kiskuda enda küljest 🙂
Elu õied 