Ma ei tea kuhu see nädal kadus. Okei tegelikult tean, ma käisin esmaspäeval Mallu juures, teisipäeval veealusel pildistamisel, kolmapäeval olime kodused Tambetiga, neljapäeval käisin juuksuris, reedel käis küüntehnik ja õhtul külalised ning täna käisin poodides emaga ja pärast vanemate juures ka. 

Aga kõige põnevamast, veealusest pildistamisest. Võib öelda, et ma sattusin vaimustusse sellest 😀 Okei, algus oli natuke hirmutav, kuna Jassu polnud kunagi vannistki kaugemale saanud rääkimata uputamisest. Tegelikult ma ei tea kas seda sõna on kohatu kasutada või kuidas seda tegelikult nimetatakse, kui sa oma lapsel vee all ujuda või siis niisama ulpida lased. Tegemist on tegelikult instinktiga, mida beebidel päris kaua olemas on ning mida nad mõningase harjutamise järel päris nautima peaksid hakkama. Vähemalt mina olin kõva ujuja olnud oma beebieas. Nüüdseks püsin ma ujumise juures sama kaua ehk siis mõned sekundid 😀 

Igal juhul kogunesime siis basseinis ning meid oli kokku 4 ema, 1 isa, 3 beebitüdrukut ja minu mehine Jassu nende seas, kes oli ka poole vanem oma pruutidest. Esmalt siis fotograaf Martin seletas meile ära, kuidas asi toimima hakkab. Teooria on lihtne – järjekorras minnakse “lavale”, kui fotograaf sukeldus, tuli lugeda viieni ning siis oma beebi kõhuli ujumisasendis vee peal lahti lasta. Seejärel hüpata võimalikult kaugele, et käed-jalad peale ei jääks ning lugeda kahe või kolmeni(olenes beebi kogemustest), samal ajal hirmunult vaadates kuidas ta sipleb ja ümber keerab ja trikke teeb. Viimaks sai siis tema juurde jälle hüpata ning ta sülle krabada. Tegelikult on nii, et mida rohkem harjunud laps on, seda vähem sul on tunne, et sa teed talle midagi halba sellega. Selle tunnise sessiooni jooksul suutis Jassu juba olukorraga rohkem harjuda, aga ilmselt tuleb korduvalt veel harjutada, kuni ta end päris hästi tunneb selles situatsioonis. 

Esimene kord oli päris hirmus. Ma jäin muidugi pildile peale, sest ei läinud ma eriti kaugele ja käed jäid üldse lapse suunas välja sirutatult paigale. Aga no sellest polnud midagi, sest Jassu keeras end vees kohe nägu üles poole ning siples hullult. Ma siis krahmasin ta sülle ja jäin teda hirmunult vaatama, sest ta ei hinganud. Ma muidugi olin paanikas “ta ei hinga ju!!” ja vaatasin temaga tõtt, samal ajal kui ta pead ühele ja teisele poole siputas. Fotograaf siis ütles mulle, et ta hoiab lihtsalt ikka veel hinge kinni ja sain aru, et nii see oligi. Vaene Jassu ei saanud aru, et nüüd on jälle õhk tema ümber, mida hingata. Kogenud proffesionaalina ütles fotograaf mulle, et ma lapse enda vastu paneks ning vette kükitaksin. Ah muidugi oli see jumala loogiline, aga ma olin “kergelt” ehmunud ja mõistus ei töötanud. Minu vastas ning soojas veel Jassu siis hingas jälle ja rahunes. Eks on ikka paha tunne, et milleks seda kõike vaja on, aga nagu ma ütlesin, siis beebidele on tegelikult vee keskkond omane ning mõned sekundid hinge kinni hoidmise harjutamist ei tee neile halba. Edasi läks ainult paremaks ja kui me koos Jassuga sukeldusime, siis ta minu meelest tundis ennast juba päris mugavalt. Ilmselt aitas ka kaasa, et ma seal tema kõrval olin ning temast kinni hoidsin. 

Aquaphoto pildistab beebisid nii individuaalselt kui ka grupis. Meie olime siis grupiga ning neljakesi oli meid päris parajalt nii, et laps sai vahepeal puhata ja niisama ujuda, kuni jälle tema kord tuli. Ma ikka natuke itsitasin ka Jassu üle, kes alguses oli niii vaimustuses basseinist ja plätserdas seal mõnuga ringi. Ja siis ma panin ta vee alla. Okei..siis ta jälle rahunes ja hakkas chillima ja naeratama. Ja ma panin ta jälle vee alla 😀 Kui ta oskaks rääkida, siis ta oleks küsinud “JÄLLE? MIKS?” Ja nii see käis ringiratast. Lõpuks jäime me kolmekesi basseini koos pildistajaga ning tegime mitu võtet järjest ja siis oli Jass juba täitsa asjalik. Ainult mina tegin imelikke nägusid vee all, küll olid põsed punnis, küll silmad vidukil ja mingi kahtlane irve näos. Ma nimelt mõtlesin liigselt, mida Jassu teeb. Tegelikult teeb laps ikka omi asju seal vee all ning mõttekas oleks ikka keskenduda sellele, et enda silmad vee all lahti hoida ning ilus nägu ette manada – noh nagu ikka kui pilti tehakse. Fotograaf Martin on muide väga muhe vend, väga sõbralik ja asjalik ning igati toetav. Ükskõik kui palju enne ujumas käidud on või ei ole, ta ikka innustas ja õpetas. Ja mis kõige toredam, mõtles ise kaasa, kuidas huvitavamat ja paremat pilti saada. Mulle jäi igatahes väga hea mulje ning seetõttu tahan ma mõningase harjutamise järel koos Tambetiga veel pildistama minna. Pildid on lahe mälestus ja tegelikult kogu see protsess ka.

Üleüldiselt on muidugi soovitatav eelnevalt mingit kogemust omada seoses vee all olekuga nii enda kui beebi poolt siis, sest siis on lihtsalt kindlam, et pildid ka head välja tulevad ning asja ikka kogu raha eest niiöelda saab. Aga kui seda kogemust pole, siis pole ka üldse hullu ning saab ilusti hakkama, nagu ka meie. Pildid saab muide ilusas ümbrises plaadi peal postkasti ning igast õnnestunud kaadrist on lausa kolm erinevat töötlust. Ühesõnaga SOOVITAN 🙂

Image

 

Image

Image

ImageImage

Viimaselt ma pidin enda näo hea maitse huvides ära jätma, aga Jassu on ju äge 🙂

Advertisements