Minu pisike inimene saab täna juba 4 aastaseks. Uskumatu, kui palju rõõmu ja tsipakene ka muret selle aja jooksul meie peres olnud on. Nii lahe hella südamega väike kavalpea on temast kasvanud ja nii armas suur venna ka. Aga tänane postitus ei tule üldse sellest, vaid põhjus miks ma siia tulin on see, et mõtlesin jagada Jasperi sünnilugu. See on mul siin parooli all olemas kaolnud, kuid nüüd ma enam ei tunne, et see midagi nii privaatset oleks. Naljakas mõelda, et esimene sünnitus kirjasõnas oli parooli all ja teine igatepidi avalik. Aga see selleks, elu muutubki. Nüüd aastasse 2013..


Alustades algusest, siis sellel aastal me Jaanipäeva suurelt niikuinii tähistada ei saanud minu 39. rasedusnädalaga ja Tambet pidi 24-ndal ka varakult tööl olema, nii et otsustasime 22-sel minu vanematega Kiiule sõprade  juurde eeljaanipäeva tähistama minna, et linnast ikkagi ära saada ja niisama nautida. Kuna me ise autojuhid ei ole ja teadsime, et ka seal ühtegi kainet rooli ei ole, siis naljatasime kogu aeg, et kui ma sünnitama peaks hakkama, siis kutsume kiirabi või kui kiireks läheb, siis saun, soe vesi ja rätikud on olemas – nagu filmis.

Õhtul midagi erilist ei toiminud ja pool kaks kui Tambetiga magama sättisime, siis mul polnud mingit tunnet peale väsimuse ja uitmõtete mis siis kui.. Kell 4 käisin vetsus, aga kõik oli endiselt tavaline ja ma jäin veel korraks unne, et viie aeg uuesti ärgata. Ent sel korral juba valude peale. Mõtlesin, et ennegi neid valusaid toonuseid olnud, küll üle lähevad, aga ei tahtnud ega tahtnud need see kord minna. Käisin ainult vetsu vahet ja üks hetk ärkas ka Tambet selle peale üles. Andsin talle ka teada mis värk on ja mõõtsime siis koos valude vahesid, mis olid regulaarselt 5-6 minuti tagant ja seepärast otsustasime riidesse panna ning alla vaatama minna, kas keegi on veel üleval.

Suhteliselt hommik oli juba, aga kui ma ukse peale läksin, siis jalutasid mulle vastu ema ja ta sõbranna, kes alles magama hakkasid minema. Ma siis teatasin, et vist on aeg sünnitama minna, mille peale sõbranna kohe teatas, et „vaatasingi, et Kätul kõht võrreldes eilsega nii madalale vajunud“. Varsti äratati ka mu isa ja kolmas sõbranna ülesse, isa sõi-jõi, et kindel olla, et promilli veres poleks ja läks veel pikali, kuna kiiret polnud. Ei meeldinud mulle üldse seal olla kõikide pilkude all, sest olin terve raseduse teadnud, et soovin vaikselt omaette oma valudega olla. Valud olid iseenesest ülehingatavad ja iga 3-4 minuti tagant, aga vaheldusid tugevamad ja nõrgad. Muidugi see kõik oli alles algus.

Lõpuks kell 8 hakkasime linna poole sõitma. Kodus käisin veel dušši all, pakkisin koti ümber, täitsin mingeid pabereid, mis loengust olin kaasa saanud ja kuna selle sahmerdamise peale olid valud päris tihedad, siis läksimegi haiglasse. KTG näitas paariminutiliste vahedega valusid, nii et ämmakas kartes, et ma kohe sünnitama hakkan, ei jõudnud lõpuni ära oodata ja kontrollis vahepeal avatuse ära – tulemus kõigest 3 cm. Valud endiselt vaheldusid tugevamad kergematega, kuid kõik oli veel ilus. Saime sünnitustuppa ja kuigi ma tahtsin eelnevalt vesisünnitust, siis kodus võetud dušš ei meeldinud üldse, seega polnud ka õnnetu, et vanniga tuppa ei saanud.

Olime mõlemad väga väsinud. Tambet tahtis magada ka, aga sellest ei tulnud midagi välja, kui ma kõrval uutasin. Mina kasutasin tukkumiseks tuhude vahepealseid puhkepause. Silmad panin tuhu ajal niikuinii kinni ja siis oligi nii, et elasin valust valuni täiesti oma mullis. Ma poleks uskunud, et selline asi võimalik on. Tambet oli mega näljane, seega lubasin tal jooksuga poes ära käia, enne kui asi hullemaks läheb. Selleks hetkeks polnud enam mugavat asendit, sest püsti seista väga ei jaksanud, aga muudmoodi oli ka paha-paha. Järsku kuulsin voodi peal istudes kõhus plõksu, mille peale ennast püsti ajasin ja järgmise valu ajal hakkaski vett voolama. Kutsusin kiirelt ämmaka, kes pani KTG mulle külge ja helistasin Tambetile, et MUL TULID VEED. Ämmakas jõudis küll tagant mainida, et see ei tähenda veel midagi ja aega on, aga minu hääl oli vist piisavalt paanikas, et Tambet vaeseke jooksis tagasi, nii et ise läbimärg.

Mina muidugi uskusin, et nüüd läheb kõik kiiresti, aga kell oli siis alles pool 2 ja aega läks veel küll. Ja seda uskusin ma ka, et nüüd need valud enam nii toredad ei ole ning selles osas ma kahjuks ei eksinud. Valud võtsid hinge kinni, sest kui uuesti sisse oli vaja hingata, siis läks asi valusamaks, mitte kergemaks. Mul hakkas lisaks väga palav, mistõttu võtsin öösärgi ära ja lasin Tambetil ennast niiskete lappidega jahutada. Siis ma juba kurtsin ta kaelas rippudes, et ma enam ei taha ja ei jaksa. Ootasin pikisilmi presse ja kutsusin ämmaka ka juba kohale, kuid selgus, et päris pressid need veel pole. Ämmakas soovitas järi proovida ja vaatas siis, et mul veel viimane sentimeeter avanemata. Tambet tuli mu selja taha ja ämmakas aitas natuke kätega kaasa. Ma ei tea mida ta täpselt tegi või mismoodi see aitas, aga see oli meeletult valus ja ma kisasin korralikult selle peale. Järil oli mul aga võimatu olla, sest alaselg oli selles asendis meeletu pinge all ning ämmakas seepeale soovitas voodile külili minna.

Selles asendis hakkasimegi pressima. Tambet sai lõpuks mu selga mudida või õigemini rusikatega täiest jõust suruda alaseljale, millest oli väga palju abi, sest vähemalt selg siis ei valutanud, kui kõik muu oli paha ja halb. Sellel hetkel mõtlesin juba, et teeks ükskõik mida, et see läbi saaks. Alguses rohkem karjusin, kui pressisin, kuid lõpuks sain tänu ämmakale õige tehnika kätte ja kuigi jõud oli totaalselt otsas, siis pressisin nagu hull. Ma ei suutnud oma jalgu üldse lõdvaks lasta, kuigi ämmakas ja tema abiline neid hoidsid, seega tegelesin presside ajal ka reielihaste krampidega. Olin koguaeg lootnud, et pean vaid mõned pressid tegema, kuid nii see ei läinud. Poiss hakkas edasi-tagasi liikuma, nii et pea läks sisse tagasi vähemalt 4 valu korda ja jumal teab mitu pressimist. Ma juba nutsin seal pooleldi MIKS TA EI TAHA VÄLJA TULLA? Olin surmväsinud, valus oli, mõtlesin, et suren ja presside vahed hakkasid pikemaks venima. Ma olin nii õnnelik selle üle, kuid hetk hiljem ütles ämmakas, et ära ehmata, aga ma teen sulle kohe süsti. Ma teadsin mida see tähendab ja nii oligi, et pressid tulid täiega tagasi ja ei mingit puhkust. Lõpuks sain pool pead välja (oi kuidas kõrvetas), nii et see enam sisse ei vupsanud, millele järgnes väike puhkepaus ja viimaste pressidega tuligi pea koos kehaga kohe järgi, Kell oli 16.25.

934914_555228517852744_1502152937_n

 

Pean tunnistama, et esimene mõte oli vast „lõpuks ometi on see õudus läbi“ ja alles siis tuli see ülevoolav tunne oma pisikesest imest, kes kõhule pandi. Pisardasin ja olin õnnelikuim inimene maamunal, et sellega hakkama sain ja et see põnevil ootamine on lõpuks läbi. Uudistasime oma pisikest ja mina nurusin, et tahaksin ta nägu ka näha. Ämmakas pani nimelt beebi mulle pikuti sülle ja mina julgesin vaevu teda puudutada, keeramisest rääkimata. Mu lause peale tuli ämmaemand mulle appi ja keeras pisi minu poole. Poiss sai hindeks 9/9. Seejärel väljutasin platsenta, mis ei olnudki valus nagu olin kartnud ning sain ka üksikud õmblused või nagu ämmakas ütles – ilupisted.

Peksa saanud tunne oli, aga ikkagi meeletu rahulolu hinges. Sellel hetkel mõtlesin, et ma peaks idioot olema, et kunagi veel lapsi saada ja ka Tambet ütles, et „ma ei taha enam kunagi sind niimoodi piinlemas näha“. Tõsi, ma ikka karjusin mõnuga, nii et kurk oli valus pärast. Ja pean tõdema, et kuigi see kõik ei olnud ilmselt ilus vaatepilt, siis kõige vähem mõtlesin ma sünnituse ajal sellele, mismoodi mees mind näeb. Nüüdseks, kui kaks nädalat on möödas ja peale seda, kui on veedetud tunde oma pisikest Jassut imetledes, mõistan ma, et selle ime nimel tasub seda valu ka uuesti kannatada. Mõte, millest ma kindlasti aru ei saa, kui peaksin veel kord sellel laual piinlemas olema.


Naljakas tõesti, kuidas me ise muutume elus ja teadmised ka. Kaks aastat ja 9 kuud hiljem sain ma palju teadlikuma ja ilusama sünnituse osaliseks. Ma mõistsin väga hästi, mille nimel ma seda valu uuesti läbi elan ja et see polegi midagi nii hirmsat, kui seda osata teha. Ma näen nii palju vigu oma esimese sünnituse juures, kuid eks tühja koha pealt sünnitama minnes ongi raske neid vigu ennetada. Ma toon ühe asjana välja selle, et ma ei tahtnud vett ja dušši, sest need tegid kodus mu olemise väga valusaks. Teise sünnituse juures oli just dušši all käik see, mis tõi kiire lõppmängu ja ma valiksin iga kell selle. Ja kahjuks ma ei saa kiita ka oma ämmaemandat, kes oleks nii pika pressimise peale võinud ammu teist asendit soovitada, mitte süsti teha. Aga oli mis oli, tegelikult sain ma ka toona aru, et mul oli ikkagi lihtne sünnitus, ilma viperusteta ja päris lühike. Kokku 12 tundi, aga korralikud valud olid sellest vast 5-6 tundi. Ja oeh, sünnitusjärgne aeg on imeline. Ma tõsisõnu kadestan kõiki naisi, kes just sünnitanud, sest värske beebiga olla väsinud, aga kõige õnnelikum üldse on lihtsalt nii eriline aeg.

1045096_559164220792507_888217861_n

 

Olla ema on üldse väga eriline. Palju õnne mu armas Jasper ja aitäh, et valisid mind oma emaks!

Advertisements