Mul on kaks poega. Üks on nelja aastane ning teine pooleteiseaastane. Ma armastan neid maailma lõppu ja tagasi. Kas ma ei räägi sellest piisavalt? Viimasel ajal on päris mitme inimesega rääkides jäänud kõlama see toon, nagu lapsed oleks üks raske, valjult karjuv ja tüütu koorem lapsevanemate õlgadel. Nii minu suust, kui ka teiste suust.

Pean tõdema, et sõpradega kohtudes me tõesti pikemalt ei peatu sellel aspektil, et lapsed on imelised. Me ei istu kohvitassi taga õhetades, kui suurepärased me lapsed on ning kui õnnelikud me oleme, et nad meie elus olemas on. Me jagame küll naljakaid ja toredaid seiku uhkusenoot hääles, kuid see ilmselt pole see, mis paneks võõraid inimesi lapsi soovima? Ma ei tea. Ma igatahes ilmselgelt! ei vahetaks oma lapsi millegi vastu ja ei saa rääkida mingist kahetsusest, et me nad saime. Isegi, kui mul praegu on tunne, et vajan hädasti ka muud oma ellu, siis mitte mingid raskused ei kaalu üles seda õnne ja rõõmu, mida need väikesed inimesed toovad.

Päris oma inimesed. Keda sa tunned läbi ja lõhki ja kelle üksainus nohitsus läbi une paneb su südame armastusest põksuma. Kõik tema juures tundub läbinisti armas ja see tunne, et keegi armastab ka sind tingimusteta.. Oeh. Seda ei anna sõnadesse panna.

Ehk on põhjus, miks me lapsevanematena sellest nii palju ei räägi, et see on meie jaoks nii ilmselge. Imelik tunduks helistada sõbrannale ja öelda talle, et tead Henri üritas täna ise endale jalanõusid jalga panna ja Jasper tegi nii head nalja, nad teevad mu ikka nii õnnelikuks ja uhkeks! Vähemalt pidevalt seda teha tunduks kummaline. Noh see veidi nagu see anekdoot, et kui mees juba üks kord ütles, et ta sind armastab, siis mis sellest ikka korrata. Annab teada kui midagi muutub!

Inimesed on üldse sellised imelikud loomad, et heast ei kiputa üldse nii palju rääkima, kui halvast. Eks see ole loomulik ka, et kui on mure, siis ikka tahame kurta, et oleks kergem ja loodame, et kellelgi on häid soovitusi. Koos kellegi teisega lapsevanemaks olemise raskuse üle kurta on ikka päris palju abiks ka, sest noh jagatud mure ja “rõõm”, et me pole ainukesed nende emotsioonidega. Ja üldse oma laste üle tunneme kõige rohkem uhkust ja rõõmu, ka kõige väiksemate asjade üle, kuid teisi see kõik niiväga ei huvita. Nii, et pigem jagame naljakaid seiku ja ulakusi, mida lapsed on teinud, et koos naerda. Isegi kui sel hetkel ise surime natuke seest, et jälle vaja see jama kõik kokku koristada.

Muidugi pole lapsevanemdamine mingi roosa mull, milles kõik vanemad hõljuvad. Ma ei teagi, kas siin ilmas on midagi, mis kätkeks endas nii palju erinevaid emotsioone ühekorraga. See on samal ajal nii raske ja vastutusrikas töö, et ajab kohati täitsa hulluks. Süütunne ja frustratsioon on ühed lapsevanemaks olemise osad(minu jaoks), kuid nii tugevad emotsioonid ei saakski ju tekkida, kui poleks neid siiraid ja häid tundeid selle väikese inimese vastu.

Ma ei tea, mis tunne on olla suuremate laste ema, aga väikelastega ongi natuke keeruline, sest nad pole veel iseseisvad, võtavad palju aega ja energiat ning oma elu jääb veidi tahaplaanile. Tuleb lihtsalt hoolitseda, et end päris ära ei unustaks(mida ma olen teinud ja seetõttu ongi veidi liiga raske). Seda tulebki võtta, kui perioodi, mis läheb mööda. Tuleb aeg, mil lapsed söövad ise, lähevad kooli ise, koristavad ise(vähemalt teavad, mismoodi see käib!) ja sisustavad oma aega ise oma sõpradega. Siis ei ole emme ja issi enam A ja O, siis nad ei ole enam väikesed otud, keda heldimuspisaratega vaadata ning kelle arust kõhule puristamine on maailma toredaim asi. Nii et jah, vahel on raske, aga samal ajal ka imeline! Kahjuks see nunnu-faktor veits kahaneb laste kasvades ja mul on juba praegu nii kahju, et nad on juba nii suured.

Üks beebi avas just paari päeva eest mu tutvus(ja blogi)ringkonnas sünnimaratoni ja neid hakkab nüüd sündima nagu seenekesi peale vihma. Ja ma olen kade! Ohsaaaa, ma sain JUST praegu ühe uue beebiuudise. Näete! Lapsed teevad mind õnnelikuks, ka teiste omad. Nad on kõike seda jama väärt! Ma loodan, et see sõnum ikka paistab rohkem välja selle kurtmise tagant 🙂

 

Advertisements