See lugu algab tegelikult juba 10 aastat tagasi, kui me sõbrannaga 17 aastaselt autokooli läksime. See oli kevadel ja ma arvasin, et sügiseks on käes. Nagu näha, siis ma panin ikka päris mitme aastaga mööda, aga ärge nüüd arvake, et ma päris kõik need aastad harjutasin, aga selgeks ei saanud.

Tol ajal andis mulle autokooli õpetaja ilma suurema eksamita üks hetk autokooli paberid kätte ja ütles, et võin arki minna. Noh, nii see siiski ei olnud ja peale väikest pausi, otsisin endale teise õpetaja kellega sõita. Käisin arkis kaks korda sõidueksamitel ka ja põrusin nii räigelt mõlemal korral. Ma poleks tegelikult ise läinudki veel, aga mind veidi survestati selleks. Igatahes esimene kord ma nutsin terve päeva, sest pingelangus vallandas mingi totaalse emotsionaalse laine ja enesehaletsuse. Teine kord ma kukkusin suht kohe eksamilt läbi, kuid eksmineerija viis ikkagi sõitma ja siis kinnitasin veel läbikukkumist näiteks vastasuunda sõitmisega 😀 Igatahes mitmetel põhjustel jäi see lõpuks sinnapaika.

Kui ma mõned aastad hiljem ise tööl käisin ja mul polnud lapsi, siis oleksin võinud asja uuesti käsile võtta, aga motivatsioon puudus, kuna elasin ja töötasin kesklinnas. Eks ülikool võttis ka oma aja ja ma arvasin, et autokool sinna võrrandisse ei mahu. Oi kui ma praegu sellele tagasi vaatan, siis tahaksin naerda, sest mineviku-Kätlin ei teadnud, kui tore on hoopis kahe lapse kõrvalt lube teha.

Meil ei ole üldse autot siiani ja Tambetil ka lube pole, seega oli praeguseks vajadus nende lubade järgi ikka oluliselt kasvanud. Niisiis, kui ma sain eelmise aasta tuludeklaratsiooni rahad, siis teadsin, et nüüd on viimane aeg. Enne kui emapalk ka läbi saab ja vaja mingit tööd teha. Venitasin veel natuke, kuid mai kuust alustasin sõidutundidega.

Mul vedas täiega, sest autokooli tunnistus ei aegu ning seega otsisin endale lihtsalt õpetaja ja asusin sõitma. Sattusin nii toreda õpetaja peale, slaavi temperamendiga ülisõbralik õpetaja, kes kõik tunnid oma naljakate lugudega täitis. Ei mingit üleliigset riidlemist, hirmutamist ega midagi säärast. Võib öelda, et mul on isegi kurb, et need tunnid tänaseks läbi on.

Õpetaja küll eeldas, et ma mäletan kunagisest midagi, aga tegelikult oli see protsent õige väike, sest esimene kord tegime platsi peal ringe ja see oli üsna keeruline 😀 Poole tunniga sain selle käiguvahetusega kuidagi hakkama ja järgmine kord läksime juba Paljassaare poole sõitma. See on selline kahetine asi, et ühelt poolt tahaks öelda, et polnudki nii hullu, aga tegelt ega ma ikka ei teadnud väga, mida ma teen. Sealt edasi muudkui harjutasime nagu ikka ja kaks korda tundsin selliseid hüppelisi arenguid. Ühel neist avastasin, et peavalu tekitanud käiguvahetus on äkki selgeks saanud ja teisel avastasin, et ma tunnen end roolis päris kindlalt ja ei ole enam krampis. Sealt edasi algas nurkade lihvimine ehk minu tähelepanematuse ja kehva mäluga võitlemine. Kuigi õpetaja lohutas mind vahel, et see ongi normaalne ja neid vigu teevad kõik algajad, siis tunnen siiani, et minu suurim viga on see sama tähelepanematus. Et kui ma hakkan tundma, et kõik nagu sujub ja sõidan siin ilusti, siis unustan kuskil märki vaadata või mõne reegli.

Ma lootsin suve lõpuks asjaga ühele poole saada, kuid mul tekkis päris mitu pikemat pausi sõitudesse, kuigi üldiselt sõitsin 2 korda nädalas. Paberitega oli ka veidi probleeme, kuna need nii ammu tehtud ja ei kajastunud vahepeal uuenenud süsteemis õigesti, nii et teooriaeksam viibis lõpuks ja sain seda alles 31. august tegema minna. Kuigi ma ei viitsinud neid teste ÜLDSE lahendada, siis sain selle tehtud 2 veaga. Seejärel avastasin, et need pikad järjekorrad sõidueksamile on ikka tõeliselt pikad(2-2,5 kuud) ja nii igal pool, mitte ainult Tallinnas. Ma kartsin seda eksamit nagu TULD, tõsiselt! Algusest peale teadsin, et kunagi läbikukutud eksamite tõttu kardan veel ekstra palju. Niisiis esialgu panin aja Jõgevale, kuna seal saanuksin Tambeti vendadega linna peal harjutada enne. Paraku teadsin, et oktoobrist on mul palju keerulisem sõidutundideks aega leida, seega jälgisin iga päev vabanenud kohtade lootuses arki broneerimissüsteemi ning leidsingi endale aja 25ndaks septembriks Tallinna. Sel hetkel oli selleni aega 21 päeva ja ma olin nii hirmul.

Viimased poolteist nädalat enne eksamit möödus täiesti hullumeelselt. Ma sõitsin peaaegu iga päev ning seega mõtlesin ainult eksamist. Ma ei saanud nendele hirmumõtetele vastu ja kogu aeg genereerisin, et huvitav mismoodi eksam läheb. Tahtsin niiväga olla see, kes esimese korraga läbi saab ja eelkõige, et ma ei peaks veel mitu kuud tegelema sellega. Olin tõeline närvipundar ja ei maganud ka korralikult nende mõtete tõttu. Sõidud eeloleval nädalal ei andnud ka eriti lootust mulle, aga õnneks viimased kaks nädalavahetuse sõitu olid meeleolult ja oskustelt lootust andvad. Vajasin seda tunnet väga enne eksamit.

Eksamipäeva hommik oli ikkagi raske. Pidin kella 13ni ootama, kuna varasemat aega ei olnud ja sundisin end sööma, kuigi närvidest iiveldas ja mingit isu ei olnud. Praegugi tuleb värin sisse, kui seda meenutan. Ega eksamgi paremini möödunud ja närv ei lahtunud terve sõidu väitel. Ainult õhkõrn kiht sellest kadus, kui pidin sõidule keskenduma hakkama. Ega ma tegin omast arust mustmiljon viga sõidu käigus ja kahtlesin endas pidevalt ning arvasin päris kiirelt, et ma olen niikuinii läbi kukkunud, aga see ei võtnud ka närvi ära. Mul “vedas” nii palju, et enamus kohti kus me sõitsime, olid päris võõrad, kus me polnud õpetaja väga ammu käinud. Maanteele jõudes kiirendasin ma suht loogika järgi üks hetk 90ni, sest ma ei olnud pannud tähele kiirusemärki ega linnalõpu märki, kuid sain aru, et mingil juhul ei saa enam olla 50 ala. Õnneks teised autod kinnitasid mu arusaama ja eksamineerija isegi ei maininud lõpus seda kohta.

Sõidu lõppedes küsis ta minult, et kuidas ma arvan, et läks ja ma vastasin, et oleks võinud paremini minna. Luges siis mulle ette mu vead, et ma olin lõiganud pöördel ning sattunud seega veidi vastasuunavööndisse ning kui pidin tee äärde tõmbama, siis jäin siiski liialt tee keskele. Lisaks mõned kiirusepiirangu ebatäpsused. Igatahes üks hetk kuulsin seda kuulsat lauset, et “lubasid ma sulle anda ei saa, sest need oled sa endale postiga koju tellinud, aga sõiduõiguse saan sulle anda küll”. Ma olin täiesti šokeeritud, sest ma ei uskunud seda ühegi oma keharakuga. Mis te arvate, mis ma siis tegin? Küsimuste “päriselt?” saatel hakkasin nutma 😀 Eksamineerija oli veits kohkunud ja me mõlemad üritasime kiirelt lahkuda sealt.. mina, sest ma ei suutnud neid pisaraid väga tagasi hoida. See pingelangus oli taaskord meeletu ja Tambetile helistades hakkasin ma ikka päriselt lahinal nutma.

Uskumatu, et see ongi läbi ja tehtud. Mul on siiani raske uskuda, et ma sain sellega hakkama ja et mul on load! Kõlab nagu hobuse unenägu. Hetkel on autootsingud täies hoos ja see on ka paras peavalu, nii et ma loodan varsti sellega ühele poole saada.

Eksamist veel nii palju, et nädal enne mu eksamit käis uudistest läbi, et Autokoolide Liit ja Maanteeamet pidasid aru, et kuidas lahendada probleem, et üle poolte esimesel eksamil läbi kukub ning plaaniti kasutusele võtta kompetentsipõhine hindamine. Ehk siis, kui on näha, et õpilane saab liikluses hakkama, ohuolukordi ei tekita, siis iga veaga läbi ei kukutata. Ma ei uskunud, et see koheselt kehtima hakkab ja ma siiani ei saa ka kindel olla kuidas siis on, kuid midagi sarnast eksamineerija mulle siiski ütles. Et hindab mu sõidu turvalisust eelkõige ning lõpus kordas mu sõnu, et “kõik jäid ju terveks”. Samas ei näinud ma ka, et lõpus mu vigu hinnates oleks ta pannud kuskile linnukese “raske viga”(neil kolm astet).

Lõpetuseks pean veel ütlema, et ma võlgnen SUUUUURE tänu oma vanavanematele, kes kogu selle harjutamise vältel on lapsi hoidnud, et ma saaksin sõidutundides käia. Ilma nendeta oleks see ikka oluliselt keerulisem olnud, sest õhtul pole üldse hea sõitu õppida ja ainult nädalavahetustel ka poleks tahtnud seda teha. Lisaks tuli see hoidmise asi kõik nii õigel ajal ja mul hea meel, et nende olude sunnil harjus Henri ka teistega jääma. Alguses ta ikka nuttis ja mu süda murdus ära minnes, kuid nüüd on ta vana semu mu vanaemaga eriti. Nii, et mu suured tänusõnad meie Mammale ja Taadule ning kõigile teistele, kes nõu ja jõuga abiks olid sellel teel. We did it! 

21766632_1654832507892334_818497034827764454_n

Advertisements