Aasta lõpp hakkab tulema ja mõtlesin üks õhtu sellele, kuidas ma kaks aastat olen toredaid kokkuvõtteid teinud ja kuidas sel aastal seda ei tule. Lihtsalt, kuna pole ju bloginud ja piltegi vähe teinud, siis ei hakka punnitama. Kuidagi selline tavaline aasta on ka olnud. Igatahes kuna ma vahepeal üldse ei kirjutanud, siis nüüd, kui ma tahaks jälle veidikenegi kirjutada, siis on nii raske seda ette võtta. Nii, et see postitus on valminud tükk tüki haaval kahe nädala jooksul. Panin kohe kõik suva mõtted ja uudised ühte postitusse kokku 🙂

  • Ma käin sügisest tööl. See kõlab jube tähtsalt, aga tegelikult käin ma lihtsalt last hoidmas(mis ongi tegelikult üks tähtis töö), kes on peaaegu sama vana, kui Henri. Vajadusel ka tema kolmeaastast õde. Ja Henri käib minuga kaasas, nii et ma talle ikka hommikuti räägin, kuidas me lähme tööd tegema. Ta miskipärast rohkem saboteerib seda hoidmist, kui aitab.. Aga mul hea meel, et see pakkumine tuli, sest nii ei pea ta veel aeda minema ja saab minuga koos olla. Eks see teeb hoidmise natuke keerulisemaks ka, sest kui on kaks väikest koos ning nende õde/venda käivad lasteaias, siis võite isegi arvestada, mis seis haigustega on. Siiani on kuidagi vedanud meil, et Tambet või mu ema on saanud aidata vajadusel, aga eks näha ole, mis tulevik toob.
    Paeguseni on igatahes tore olnud ja suurema harjumise on poisid ära teinud. Naljakas kuidas hoiulaps on iseloomult pigem nagu minu Jassu kunagi oli ja Henri on samasugune nagu üks teine poiss, keda ma kunagi Jassuga hoidsin. Eriti irooniliselt, siis praegune hoiulaps ongi ka Jasper. Kui kellelegi veel sassi ei läinud, siis need Jassud on sellised tagasihoidlikumad jälgijad ja need teised tunnevad end palju vabamalt 😀 Aga nii vast ongi parem, kui kaks kõvemat kivi kokku satuks, siis ei tea mis sest välja tuleks.
    Ahjaa, selle tööeluga on ka nii, et see vajab kohanemist. Ma olen ikkagi harjunud, et mul palju kohustusi ei ole ja puhkamise aega jääb ka vahele. Kuigi mul lõunaune ajal on endiselt seda puhkuse aega, siis mu päev ikkagi algab kell 7, et Jassu lasteaeda viia ja pärast järgi minemisega ning siis veel õhtu toimetused. Aga tegelikult pole midagi nii hullu, lihtsalt õhtul ei ole nii palju jaksu enda aega veeta.
  • Nagu ma näitasin, siis ma lõikasin juuksed maha. Sellega on nüüd igavene jama. Mulle meeldib soeng ja mulle meeldib, et on lühikesed juuksed ja need on terved, aga igapäevaselt on just raskem nüüd. Ma olen siin ka varem rääkinud, et mu juuksed lähevad jube kiirelt mustaks ja et ma neid päris iga päev pesta ei viitsi ja taha, siis teine päev pean nad juba kindlalt patsi panema. Aga oma ustava krunniga oli seda oluliselt lihtsam ja ilusam teha ning see varjas ka seda mitte-just-kõige-puhtamat pead paremini.
    Mu kõrge laup pole ka endiselt kuhugi kadunud kahjuks, nii et kui ma tavalise patsi teen praegu pea taha, kuhu kõik juuksed ikka ulatuvad ka, siis ma olen lihtsalt mega kiilakas. Kiilakaks tõmmatud rasvapea 😀 Ma ei oska seda lihtsalt ilusamalt väljendada, aga nii see on. Niisiis ma ei tea.. kasvatan omale minimaalse krunnipikkuse, mida siis hoidma hakata.
    Lisaks proovin katsetada veel mingeid igasugust jamast täiesti puhtaid šampoone ja äkki mu peanahk lõpuks otsustab, et pole vaja nii palju seda rasu toota. Loota võib!
  • Naiselike muredega edasi minnes, siis minu kaal, mida imetamine üldiselt madalal on hoidnud, on vaikselt tõusma hakanud. Ma muidugi teadsin, et see juhtub, aga ma pole oma rämpsu sisse ajamise ree pealt hetkel veel maha saanud. Jassut ootama jäädes olin ma 6 kilo raskem, kui praegu ja kuigi ma tean, et ma olin siis ka okei kehaga ning kindlasti ma polegi mingi vibalik oma loomulikkuses, siis idee poolest võiks ju veidi hoida seda kingitust, mis mulle imetamisega antud on. Ja no eelkõige võiks oma kehale head toitu pakkuda. Mind täitsa huvitab, mis ta teeb, kui ma normaalselt toituks enda jaoks. Enne rasedusi oli mul ju täitesti teine elurütm ja toidulaud ehk siis väga tahaks näha oma uut nö loomulikku keha.
  • Henri saab veel rinda ka, aga ikka väga väheseks on seda jäänud ja söömiseks ei saa seda enamjaolt nimetadagi. Päevasel ajal küsib ta vahel 1-2 korda ning võtab siis paar sõõmu. Vahel ei küsi kordagi ja vahel sööb veidi pikemalt ka. Öösel ikka ka kui ta ärkab, siis ta tahab piima, aga neid öid hakkab aina rohkem juurde tulema, kui ta ei ärka. Igal juhul tundub mulle, et ta lihtsalt tahab korra selle sõõmu ära teha ja kõik, mistõttu ma alati ei anna ka talle, kui tundub, et ta seda igavusest vms küsib. Ma ise tunnen juba mõnda aega, et mulle aitab, sest tahaks lihtsalt magada öösel ja vahel ka pikemalt ära olla või lapsed ööseks vanaema juurde kupatada. Aga kuna mõnel lapsel läheb terve öö magama hakkamisega kauem kui teisel(proovisime vahepeal öist võõrutust, ärkas ikka), siis ma ei ole tahtnud ja jaksanud seda võõrutust teha. Eriti kuna ma nüüd tööl käin. Igatahes olen ma praegu väga põnevil, sest tundub, et öised magamised ja võõrutamine on käesirutuse kaugusel.
  • Korra pean veel autoteema ka üles võtma, sest eelmine kord jäi mainimata, et see võikuraha eest ostetud auto on meil siiski ajutine lahendus. Soovime ikkagi midagi natuke korralikumat osta, nii et kui kellelgi on/tuleb mõni hea pakkumine, võib meid ikka meeles hoida. Kindlasti tahan ikkagi automaatkäigukasti ka. Ei ole minu jaoks see käigukangiga ralliässa mängimine 😀
    Sõidu poole pealt on asjalood juba ilusamad. Pärast seda kui eelmise postituse kirjutasin, läks asi kuidagi jonksu ja julgemaks. Kuigi ma siiani suht tihti mingeid lollakaid vigu teen, siis aina kindlamalt end tunnen. Ja jumal tänatud, sest ausalt öeldes oli suht jama ennast igapäevaselt luuserina mingis asjas tunda.

Ongi tänaseks kõik! Varsti on juba jõulud ja loodetavasti jõuan teile ka mõndasid jõuluseid pilte näidata 🙂

Advertisements