Eelmise aasta lõpus saabus meie majas üsna ootamatult lõpp hoopis imetamisele. Sellest tulingi täna rääkima ning kui te sissejuhatuseks soovite lugeda minu arvamust ja kogemusi (pikaajalise) imetamisega, siis loe minu sellekohast postitust Emmede Klubis SIIT.

Emmede Klubi postitus on kirjutatud suve alguses nii, et umbes pool aastat hiljem saangi loole punkti panna. Henri sai rinda 1 aasta ja 9(10) kuud ja see on mu meelest ilmatuma tore. Kuidas me aga siiani siis jõudsime?

See üheaastase imetamine on toonud nii palju lahedaid kogemusi mulle, mida ma Jasperiga tunda ei saanudki, kuna võõrutamine toimus oluliselt varem. Ma olen näiteks näinud, kuidas lapse teadlikkuse kasvades kasvab ka huvi rinna järgi. See muidugi käib lainetena, mis on samuti asi, mida esimese eluaasta jooksul pigem ei näe, sest rind on ikkagi põhitoit ja vähemalt minu lapsed on üsna ühtlases tempos piima söögiks ja lohutuseks soovinud. Teisel eluaastal aga on need perioodid palju erinevamad, nii et vahepeal on rind väga oluline ja siis jälle täiesti tagaplaanil. Kahjuks ööde kohta seda öelda ei saa ja siis on see ikka alati teemas olnud.

Teine asi on see rinna küsimine ja otsimine, mida ma varem kogenud ei olnud. Kohati oli see päris nõme, kui suurem kiskumine riietest käis, aga ega ma tegelikult ei sattunud väga sellistesse kohtadesse, kus see oleks võinud kohmetust tekitada. Oma tutvusringkonnas ja pere ees ju ometi mitte. Selle kiskumise armsam pool on vaikselt pluusi alt või ülalt rinna otsimine/piilumine 🙂 Ja küsimine. Selle tarbeks hakkasin ma küsima Henri käest, kas ta piima tahab, kuigi ma varasemalt kasutanud pigem väljendit tissi. See pole tegelikult üldse nii oluline, aga see sõna mingi hetk hakkas mind ennast häirima ja ma pigem eelistasin, et laps ütleks piima, mitte tissi. Alguses ta ei osanud seda välja hääldada, kuid lõpuks oli see üks väga armas “piima, piiiimaaa”.

Rinna andmine pole aga alati nii lust ja lillepidu ning kohati ikka väsitav ka. See päevane imetamine mind niiväga ei häirinudki, sest mida vanemaks Henri sai, seda kauem ta ilma piimata olla sai ning mul polnud mingit probleemi kuskil üksi käia. See ei kehtinud aga ööde kohta, mil ta endiselt soovis 2-3-4 korda piima. Mis ei olnud ka otseselt väsitav, sest magada ma sain, aga ikkagi, soov magada ühe jutiga hommikuni, mitte ärgata teisest toast tuleva Henri nutu peale ja seejärel ülejäänud öö kolmekesi magada, tundus lihtsalt aina ahvatlevam. Ja mis seal salata, ka veiniõhtu sõbrannadega tundus mõnusa lõõgastusena ja vaheldusena.

Aga Henri ei tahtnud ega tahtnud sellest öisest söömisest lahti lasta. Tambet oli sügisel vahepeal pikemalt haiguslehel ja nii umbes poolteist või isegi kaks nädalat proovisime me öösel nii toimetada, et Tambet tegeles Henriga kui ta ärkas. Muidugi pehmo nagu ma olen, siis mõni öö ikka võtsin enda juurde lõpuks, kui kisa suurem. Aga ikkagi, mitte mingit muutust me ei märganud. Arvasin ise pigem, et tal sõltuvus, mistõttu ta ei oska unetsükleid vahetada ilma rinnata, kuid rääkides sõbrannaga sain aimu, et mõni laps hakkabki hiljem ööläbi magama. Või hakkas Jasper just vara ja eeldasin seetõttu sama ka Henrilt, mine sa tea. Igal juhul, mulle tundus, et Henri pole valmis ja siis on mul lihtsam teda rinnaga aidata magada, kui muudmoodi.

Nagu ma eelmises postituses ka mainisin, siis hakkaski üks hetk neid terve öö magamisi aina rohkem juurde tulema, kuni lõpuks sai neist enamus öid. Mistõttu ma ei piiranud end jõuluüritustele minnes ainult ühe klaasi veiniga ning kuna niimoodi kaks õhtut sai ära käidud, siis avastasingi 29ndal detsembrit, et viimati sai Henri rinda 27nda hommikul. Päris pikk vahe arvestades, et päeval olime ikkagi koos ning võimalus rinda küsida ja pakkuda oli küll(piisava aja pärast peale veinitamist muidugi), nii et otsustasin, et las see jäädagi siis nii. Ma olin seda tegelikult juba mõnda aega planeerinud ja mõelnud, kuid see lõpp saabus ikkagi nii ootamatult ja järsku. Mõtlesin veel, et äkki ikka päeval pakun edasi, et tuleks äkki kaks aastat täis, aga Henri ei tundud ise ka huvi ja sinna see jäi.

Nädalake läks vist mööda enne, kui ta mõnel hommikul kaissu tulles hakkas piima tahtma ning siiani on selline olukord, et vahel ta ikka küsib või paneb niisama käe pluusi alla, et mind katsuda 😀 Mõned korrad olen ka andnud, kui ta ikka väga on tahtnud, sest ma ei taha talle ka mingit negatiivset emotsiooni sellega luua, aga nüüdseks ta ei saa sealt enam midagi, nii et ainult korraks haarab. Naljakas on see, et ta suutis isegi selle nädalaga unustada ära sõna piima ehk siis ta nagu ei osanudki küsida kuidagi seda ja oli selline ebalev.

Et see lõpp nii ootamatu oli, siis avastasin ma äkki, et ma väga oleks tahtnud meist ilusaid imetamise pilte sellest ajast, kui ta juba suurem on. Nii ma kodus kogu aeg mängisin selle mõttega, aga ei leidnud ühtegi sellist hetke, kus oleks nägu pähe tehtud ja aega ka natuke. Mallule külla minnes tahtsin kohe juhust kasutada ja kuna Henril ju mingi huvi oli taas tekkinud, siis uskusin, et ta rõõmsalt kohe pakutu vastu võtab. Tuhkagi! Viimane asi, mida ta külas, kus teised lapsed ja palju põnevat oli,  teha tahtis oli imetamine. Ja täna ma mõtlesin, et kas nüüd või ei iial ja panin Tambeti pildistama. Ta püüdis nii hästi kui oskas need väga üürikesed hetked pildile ja need pole päris sellised, mida ma oma vaimusilmas ette kujutasin, aga vähemalt midagigi. Natuke petmine ka, et pildid on sellest hetkest, kus tegelikult mingit ilusat imetamist ei toimunud, aga ikkagi olen rõõmus, et need tehtud said ja mälestused imetamisest on ju ka alles.

 

Selline see meie lugu ongi ja natuke kurbki mõelda, et ma võib olla kunagi enam ei imeta. Aga ma olen mega rõõmus, et see kõik nii pehmelt ja oma rada kulges, nii et mingit võõrutust väga ei olnudki. Ja, et meie majas on nüüd kaks suurt poissi, kes koos omas toas ööläbi õndsat und tuduvad. Tegelt valetan, Henri on ikka paras kaisumees ja ikka ja jälle avastan ma ta hommikul oma külje alt, aga sellest juba mõni teine kord. 🙂

Advertisements