Ma ilmselt peaks terve postituse sellele pühendama kuidas mina ei saa enam aru, kuhu kõik aeg mu elust kaob, nii et mitte midagi tehtud ei saa. Aga ega teil ilmselt ootama ei tasu jääda, hehe. Täna ma räägin natuke edasi teemal, millest ka eelmine postitus ehk siis load ja auto. Meil on nimelt LÕPUKS auto!

Enne kui te jube elevile lähete ja tahate juba teada, et mis auto, siis see pole päris see, mida me tahtsime ja seega ei tekita see osa minus üldse elevust ning võib vabalt postituse lõpupoole jääda. Minu jaoks vajab jagamist hoopis kõik see emotsionaalne pool, mis sellega kaasas käib.

Ausalt ei tea kas ma olen veidi imelik, aga see on lihtsalt kõik NII SUUR asi mu jaoks. Ilmselt ka seetõttu, et meil polegi kunagi autot olnud. Ja ma üldse ei tahaks mõnes mõttes seda kirja panna, sest ma ausalt ei kannata neid kommentaare, kuidas elu ilma autota pole elu, lapsi ilma selleta kasvatada ei saa ja muud sellist toredat. Eks see oleneb alati ka millise tooniga või millise ülesehitusega selliseid lauseid pillutakse, sest ma täitsa mõistan tegelikult, et kes on autoga harjunud liikuma, on hämmeldunud, et kuidas ilma saab. Õnneks elame me siiski 21. sajandil ja kõike saab, kui on vaja. Aga minu mõõt on küll praeguseks nii täis, et ma ei taha ühtegi bussi ega trolli seestpoolt näha enam. Kui ma just üksi seal pole 🙂

Noh eks mul neid tüdimuse hetki on üsna mitmeid olnud ka aastate jooksul, aga üldiselt pole ma tundnud, et see oleks midagi nii hullu. Mitte enne, kui lapsest sai lapsed ning sellest viimasest aktiivses arengujärgus väikelaps, kes paigal istumisest mitte midagi enam ei arvanud. Ja mitte enne, kui me kolisime lasteaiast ikka rohkem kui kiviviske kaugusele. Mitte enne, kui meile tekkis päevi, mil väikemees pidi 3-4 tundi vankris istuma ja kuhugipoole loksuma. Selles vihmases ja külmas kliimas. Oeh.

Kõik lohutasid mind, et see pole ju midagi nii hullu ja olen siiani hakkama saanud, aga ma ausalt vihkasin seda kõike lõpuks. Iga jumalama hommik ma mõtlesin, kuidas ma lihtsalt ei taha uksest välja minna ja seda teed ette võtta. Kartsin, mis janti lapsed täna korraldavad tüdimusest. Kes nutab, kes karjub. Pekki, küpsised jäid jälle ostmata, et neid natukenegi rõõmsamatena hoida. #aastaema. Ma pean tegelikult tõdema, et Jassule hirmsat moodi meeldib kõiksugu ühistranspordiga sõita ja ta on natuke kurb, et me enam seda ei tee. Aga ka tema tüdines ja otsis endale bussis tegevust asjade näol, mis pole päris okei ning keelamisest muidugi ei hoolinud.

Seetõttu tundus tõesti poolteist kuud auto otsimist minu jaoks väga pikk aeg. Sest ma teadsin, et lõpuks on mul load olemas ja ainult auto lahutab mind sellest ilusamast elust. Aga väga raske on autot osta, kui põhja alla vaadates selgub, et jutu põhjal väga korralik auto vajab suht kohe remonti. Jah, saan aru, et meie hinnaklassis tõenäosus remondiks ongi üsna suur, aga kuna mulle kinnitati, et on ka korralikumaid isendeid selle summa eest, siis ma ootasin. Kuni lõpuks pakuti meile võileivahinna eest selle sama, meie mehaaniku poolt aastaid hooldatud autot, nii et ma väga enam küsimusi ei esitanud. Omaette naersin, et kui ma teistest kandidaatest teadsin kõike kütusekulust tüüpvigadeni välja, siis selle auto puhul ma ei teadnud isegi nime enne kui käsiraamatu ostes sain. Aga kes ikka oleks kuulnud Seat Cordoba Variost.. 😀

Me oleme juba saanud remontida, aga see oli ette teada ja arvestasime nö hinna lisaks. Me oleme juba saanud kiruda teda maapõhja. Me oleme juba saanud aru, et vanade autodega on üks igavene jant. Aga vähemalt on meil auto. Ma ootan hommikuti sõitma minemist ja olen valmis isegi varem ärkama, et Tambet ka tööle viia. Mul on vabadus liikuda, kus iganes ma tahan ja see on nii hea tunne.

Teine asi on muidugi see, kuidas ma roolis end tunnen. Ma väga tahaks juba, et täitsa vabalt ja julgelt, aga sinnani ma päris veel jõudnud pole. Kui me isaga autol järgi käisime ja ma pidin esimest korda üksinda sõitma, siis pidin ma peaaegu püksi tegema. Isegi võõrad inimesed said aru, et ma olin nii närvis. Tegin ringil mingeid seletamatuid asju ja igaks juhuks sõitsin ühe ringi lisaks ka 😀 Praegu ma olen juba julgem muidugi, aga palju ärevam pimedas. Kahjuks või õnneks saab praegusel ajal seda iga päev harjutada.

Lisaks on mul veidike probleeme paanikaga kitsaskohtades.. või isegi seal kus tekib vasakpöörderida, mis on üsna kitsas ja kolmele autole kõrvuti jääb vähem ruumi kui tavaliselt. Ma kogu aeg kardan, et rihin kellegi auto ära või keegi minu. Tunnen, et ma veidi juba toidan seda hirmu liiga palju, kui iga kord nii hulluks asja mõtlen. Üks juht andis mulle signaali ka ükspäev ja vangutas punase tule taga pärast mulle pead, sest ma naaatukene(khm 30ga) sõitsin ühest vasakpööret ootavast rekkast mööda ja ei kiirendanud kohe 50ni. Samas ma tean, et pean unustama ära need ässad juhid, kelle jaoks linna kiirusepiirang on 65km/h ning kes ainult närvitsevad liikluses. Mitte et ma õigustaks liikluse takistamist, aga ega ma siis pidevalt 30ga sõida. Igatahes vähemalt seda hirmu mul enam pole, mis esimestel päevadel, et appi kes mu rooli lasi. Imelik ikka kui kiirelt mingid asjad ununevad, kui praktikat pole.

Aga okei, ma olen nüüd juba pikalt heietanud ja kuigi suudaksin veelgi pikemalt, siis säästan teid sellest. Lihtsalt tahtsin jagada oma suurt elumuutust ja emotsioone. Jube vahva 🙂

PS! Kes te arvasite, et esimene auto võiks ikka manuaal olla, siis palju õnne, ta ongi! Ma endiselt rõõmu ei jaga..

Advertisements